Ma olen siin Viljandis nagu õnnemullikeses.
Õpin, käin tööl kõige mõnusamas kohvikus üldse, söön (mahedat) kohalikku kodust toitu, kütan ahju ja kui välja lähen, siis ikka täiega. Punaste huultega siinjuures.
Nii hakkab täitsa meeldima ju.

Tulin just Rootsist, seal toimus selline asi nagu Linköpings Folkmusikfestval. Kahepäevane ja kuue esinemispaigaga, st väiksem kui Viljandi folkfest, sh hubasem ja publikuks peamiselt tõelised proffid või hääl tasemel asjaarmastajad. Sellest ka jämmide rohkus kogu festivalialal.
Hoolimata sellest, et õpitubadesse ma ei jõudnud, sain siiski natuke targemaks ja osavamaks. Ja nägin oma kalleid sõpru (jah, olen nendega koos lühikese ajaga tähtsaid hetki läbi elanud) Belgiast ja Rootsist. Ja sain kinnitust faktile, et etno-liikumise inimesed ongi minu inimesed. Me mõtleme samamoodi, omame ühiseid väärtusi. Ja tõesti oli veider minna kohta (sh festivalile), kus pole varem käinud, kuid laval on juba mitmeid tuttavaid. Ühtlasi, olid need inimesed, kellega läksin sinna, mu Viljandi jämmikaaslased, minu inspiratsiooniallikaks. Nad andsid mulle vägagi olulist teavet, mis pani mind jälle tulevikku vaatama.
Aitüma!