Täiuslikku muusikat kuuldes õpib tantsu. Tantsu liigutus, žest on alles siis valmis, kui „ei näe“ enam liiget, mis seda teeb, kui ta voolab, joonistub, kehastub, on nagu raiutud õhku, nagu seda on meloodia, sugereeriv, peaaegu „nähtavaks“ saanud meloodia. Kui pehmelt ja siiski vankumata kindlalt tuleb jalg asetada, õrnalt ja kui teadlikult, seda õpib sellest, kuidas viiuldaja vajutab poogna keelele fraasi alustades. Kui arvamata palju asju võib tantsija õppida viiuldajalt! (Ella Ilbak, 1953)





Jaan siin.