Täiuslikku muusikat kuuldes õpib tantsu. Tantsu liigutus, žest on alles siis valmis, kui „ei näe“ enam liiget, mis seda teeb, kui ta voolab, joonistub, kehastub, on nagu raiutud õhku, nagu seda on meloodia, sugereeriv, peaaegu „nähtavaks“ saanud meloodia. Kui pehmelt ja siiski vankumata kindlalt tuleb jalg asetada, õrnalt ja kui teadlikult, seda õpib sellest, kuidas viiuldaja vajutab poogna keelele fraasi alustades. Kui arvamata palju asju võib tantsija õppida viiuldajalt! (Ella Ilbak, 1953)





Jaan siin.

Viljandis

Viljandis on ikka nii hea!
Nohune olen küll ja söön püreesuppi, joon kummeli-pärnaõie teed, aga hea on!
Tegemist on väga-väga palju, aga nii mulle meeldibki. Kuigi see linn on väike, ei jõua ma ikka kõiki võimalusi ära kasutada.
Koolitunnid on nüüd peamiselt musamajas ja ained rohkem möödakarvpaid. Ja tööle lähen kõige mõnusamasse kohvikusse üldse ja tahaks veel ühte kohta minna. Ei tea, kas ikka jaksan.
Täna tahaks ainult head muusikat kuulata, üht hääääd raamatut lugeda ("Kas tahame iseseisvuda ka kultuuriliselt.." Z. Kodaly) ning kunsti teha. Aga hoopis Maarja ja Nico tulevad külla. Homme turule, taaskasutatud mööbli poodi, perfonksile ja õhtul ehk Kulda pittu. Maarja raudselt tahab. Pühapäeval on vanakraamiturg, kus müün kohviku kraami ja esmaspäeval terve päev raamatukogus õppimaies! Peaasi, et tervis saab parandava laksu. Jalavannid, Vietnami salvid, soolaveed, meed, teed, küüslaugud.

Tuleb ilus sügis. Ja Viljandi ongi kõige kaunim ja mõnusam just sügisel!


Ps: mul on oma toa aknast päris hea vaade: tublid noormehed panevad vastasmajale uut katust!

Näeme varsti jälle,
K.